Kumb on tähtsam – kas tarbimine või hind?

Võttes lahti mistahes uudiste portaali, leiab sõja, majanduse ja poliitiliste lugude vahelt sama palju energeetika teemalisi artikleid. Alates energiakriisi algusest ei meenu päevagi, kus teema poleks olnud aktuaalne. Viimastel aastatel kütavad kirgi energiahinnad, taastuvenergia tootmisvõimsuste rajamine, roheline vs must energia, uus kaabel siia, vana kaabel katki, sünkroniseerimine jne. Seda rida võib ilmselt lõputult jätkata. Probleem seisneb aga selles, et tavatarbija (pean silmas nii era- kui äritarbijaid) jaoks on enamus nendest teemadest hoomamatud, sisu mitte mõistetav ja teema seotust igapäeva eluga raske ette kujutada. Ja seda olemata tarbijast – äri või era, tootmine või ladu, kortermaja või lasteaed. Energeetika puudutab meid kõiki ning mure on mõistetav.

11 aastat energiatõhususes tegutsedes olen märganud trendi – kõik räägivad energiahinnast, selle optimeerimisest, alla toomisest, konkurentsivõimest ja lõpuks kuludest tarbijale. Aga keskmisel tarbijal pole hinna üle praktiliselt mitte mingit mõjuvõimu. Jättes kõrvale erijuhud ja energiaintensiivsed tööstused peaks mõtlema, millest koosneb ja sõltub maksutud euro? Lihtne valem, mis koosneb tarbimise ja energiahinna korrutisest, annab meile kulutatud raha vastuse: MWh x €/MWh = €. Ja selleks, et kulusid ohjata, tuleks üha rohkem pöörata tähelepanu tarbitud energiakogusele, mitte keskenduda energia hinnale, millele tarbija otsuste mõju minimaalne!

Tarbija vaates on kõige olulisem viia oma energiatarbimine minimaalsele tasemele, mida kinnisvara võimaldab. Aga seda tuleks teha mõistlikkuse printsiipi arvestades. Võimalikud energeetilised või energiatõhususe alased kokkuhoiu projektid jagunevad valdavalt kolmeks: tootmistehnoloogilised, ehituskonstruktsioonilised ja tehnosüsteemidega seonduvad.

Tootmistehnoloogilised investeeringud

Antud juhul tuleb eristada energiaintensiivseid tööstuseid ja neid, kelle energia osakaal on alla 10% kogukuludest. Enamus Eesti tööstusettevõtetest ei tegele tootmistehnoloogilise energeetikaga, kuna selle kulu osakaal võrreldes näiteks toormaterjaliga või personalikuluga on minimaalne. Energiasäästlikkust peetakse silmas siis kui tehnoloogia vajab vahetust, et suurendada tootlikkust või seadmed on amortiseerunud. Tootmistehnoloogiaks lasteaias on veekeedukann või televiisor, millega pole mõtet midagi ette võtta. Ärikinnisvaras võib selleks pidada kontorimasinaid või servereid. Kokkuvõtvalt on see oluline osa tarbimisest, aga kui vaadata tervikpilti, siis moodustab see väga väikese osa, millele tähelepanu pöörata pole mõistlik.

Ehituskonstruktsioonilised investeeringud

Ehituskonstruktsiooniliste investeeringutega on rahalise tasuvuse probleem – kuna maksumus pindalaühiku kohta on niivõrd kõrge, ei tasu hoonete soojustamine ennast kunagi ära (enamus juhtudel) või on tasuvusaeg mõõdetav pikema perioodina kui amortisatsiooniperiood. Ja see kehtib praktiliselt kogu kinnisvara kohta. Toome näite. Kontorihoone 12400 m2, renoveerimisprojekti kogumaksumus 750 €/m2 teeb investeeringuks 9,3 M€. Arvestades keskmisel kehvema hoonega (G klass – mida kehvem hoone, seda parem tasuvus), mille erikulu elektrile on 90 ja soojusele 120 kWh/m2*a ning kogukulu 370 000 € aastas. Tehes eelduse, et hoiame kokku 20% elektrit ja 30% sooja, saame kokkuhoiuks 89 000 € aastas. Tasuvusaeg 104 aastat. Tegemist on reaalse objekti andmetega. Sama kehtib mistahes äri- või tootmishoonete puhul. Küll aga ei tohiks olla midagi tohiks olla midagi tervikrenoveerimise vastu. Kinnisvara peabki uuendama ja kui seda teha, siis kindlasti maksimaalselt hästi. Kortermajadega on probleem suurem. Meil on vaja renoveerida 14000 kortermaja. Arvestades keskmise hoone suuruseks 4000 m2 ja eriinvesteeringuks 600 €/m2, tuleb investeerida lähima 25 aastaga 33,6 mlrd eurot. Kust tuleb raha ja tasuvus? Paradoksaalne on lisaks olukord, kus paljudel juhtudel kulud hoopis suurenevad. Kokkuvõtvalt pole renoveerimine kasumlik, kuid teatud olukorras tarvilik.

Tehnosüsteemidega seotud investeeringud

Keskmise hoone tarbimisest moodustavad tehnosüsteemid 80%. Nende eesmärk on tagada meile elamisväärne sisekliima või tingimused töötamiseks/õppimiseks. Kurb on aga tõsiasi, et potentsiaali tarbimise vähendamises nähakse väga vähe või pole turuosalistel teadmist, et see on olemas. Keskmisest äri- või tootmishoones on võimalik tehnosüsteemide pealt hoida kokku 20 – 40%. Ja seda teha investeeringutega 30 – 60 €/m2. Efekt on tihtipeale sama kui 10 – 15 korda suurema investeeringuga täisreoveerimisel. Enamus hoonete tarbimisest tuleb kütte-ventilatsiooni-jahutus- ja valgustussüsteemidest. Olles läbi käinud Eestis üle 1000 tootmise ja 500 ärikinnisvara objekti, ei meenu ühtegi hoonet, kus tehnosüsteemid töötavad energeetiliselt väga hästi. Üldistest probleemidest tasub tuua esile kompetentsi puudumise, digitaliseerituse olematu taseme, arusaama puudumise energia mõõtmise ja seire vajalikkusest ning selle mõjust igapäeva energiaarvetele.

Tehnosüsteemide optimeerimise ja energiatõhususe suurendamisega saavutatakse mitmeid eesmärke: investeeringul on mõistlik tasuvus, hoone energiamärgis paraneb, keskkonnamõju on väiksem, sisekliimatingimused paranevad ning seda võib võtta ka kindlustusena volatiilsete energiahindade vastu. Mina ei näe ega tea ette, mida energiahinnad teevad või kuhu poole liiguvad. Püüan jälgida trende, teha oletusi, lugeda uudiseid, aga mida see annab? Kust mina tavatarbijana peaksin teadma, kas ehitatav või ära jääv tuulepark nüüd viib hinna alla või vastupidi? Kuna tuleviku ennustamine on tänamatu töö ja meid ümbritsev maailm on energeetilises mõistes väga ebastabiilne, olles sõltuvuses sõjast, poliitikast või ankrutest, mis „kogemata“ mere põhja künnavad, siis ei näe ma muud võimalust kui reaalselt hakata tegelema energiatõhususega. Parim aeg puu istutamiseks oli sada aastat tagasi. Paremuselt järgmine aeg on täna! Pole mõtet oodata, et küll hinnad alla tulevad või pidevalt karta, et need kõrgustesse lähevad. Juhtub, mis juhtub, aga kui tarbid vähe ja omad kulude üle kontrolli, oled igal juhul tarbijana võidus!

Energiatõhusat majandamist!